VÄLJAS ON VEEBRUAR TÄNA (Valdo Randpere, sõnad Viivi Luik)

Väljas on veebruar täna
ja ...................................... ruskavad pajud.
Ennast su …................................. näen:
nõnda …............................ mu meeltesse vajub.
Mõtlen: kui …............................ ja valge
jäi lapsepõlv …................................ maha.
Surnute korjatud köömneid
ja tumedat meekärjevaha
otsekui hõnguks sealt nüüdki
ja otsekui oleks mu pihud
mustlepa verega võitud
ning vislapuuvaiguga ihu.
Niikaua …............................. vaata,
kui …...................................... on sadanud alla.
Lumed on vaiksed ja …...................................
ja lumede juuksed jäid valla
paljaste võrade kohal,
kus õõtsuvad hõõguvad tähed.
Niikaua lumesse …...................................,
kui aupaiste vajub su pähe.
Hirme on maailma kohal
ja kesköiti avardub tuba.
Mis keeles ma …..................................... pean,
sest surm on meid silmanud juba?
Niikaua lehitse aastaid,
kui haljus on sadanud alla.
Väljas on veebruar täna
ja lumede juuksed jäid valla.
Kuhugi …...................................... ei ole,
sest aja sõnad on valjud
otsekui iilingud lauskmaal
ning nende eest pagevad paljud.
…...................................... tuleb ja läheb
näoga, mis võõras ja ….........................................
Kannatust suudlen su otsaees.
Ma ei häbene nutta.